31.10.09
XXasdvsfdgfh
See suur, et...heh, ei mul ei ole mingit vabandust. Teadke, et mul sujub kõik nigu lepase reega ning olen rahul, tõesti ei ole aega kirjutada. 5:30-23:30 olen konstantselt ohjes, aga see ei ole töö, see on elu ning mitte halb elu, lihtsalt harjumatult intensiivne. Järgmised kaheksa kuud pühendun täiega oma missioonile siin, ärge muretsege ja ärge unustage, küll ma kord tulen tagasi ja otsin teid kõiki uuesti üles. Hoidke kodumaad! Musi!
09.09.09
XXII
See olen mina, teie kõige laisem sõber! Ega poleks tänagi jõudnud, aga homme hommikul kell 6 sõidan väiksele reisile kolmeks ööks-päevaks, mõtlesin, et kui bussiga kusagilt mägiteelt alla kukun, siis viimane postitus võiks ikka enne olla. Mysore-Ooty, väidetavalt on ilus. Saab näha, katsun pilte ka teha. Oluline on, et lähen üksinda. Natuke vabadust kulub ära vahelduseks, kuigi ega ma siin perega koos ka õnnetu pole.
Igatsen oma kassi. Kahe kuu jooksul olen näinud kolme kiisut, need on ka kõik räpased luu-ja-nahk tänavakõutsid olnud. Ei, armsad vanemad, see ei tähenda siiski, et te võite ta siiapoole postitada. Hoidke teda ja ehk hakkab ikka Tomiga ka läbi saama.
Kooli igatsen ka, vaatasin uute kümnendike tutvumispäeva pilte ja magus nostalgia tuli peale. Järgmine aasta tahan kindlasti kohale tulla ja üle vaadata Chema uue klassi. Üldse on kuidagi imelik jälgida, mis kodumaal toimub: inimesed lähevad ülikooli, tööle, abielluvad, saavad lapsi ja kolivad lähemale või kaugemale...ebareaalne tundub. Kuidas ma küll kord taasintegreerun? Tunnete te mind ära üldse? Ma ise ei tunne tihtipeale ning kümme kuud elukoolitust on veel ees.
Aryamaan käib jalkatrennis linna piiril, vahel lähen temaga kaasa ja võtan Ari ka. Kuni ta poolteist tundi trennis on, me mängime ja chillaxime niisama. Mitte vähe ei ole neid tüüpe, kes väga abivalmilt Ariga mängida tahavad ja uurivad, kust ma tulen ja kuidas mul kaks last on, kui ma nii noor välja näen. Automaatselt arvatakse muidu, et lapsed on reaalselt minu, kuna nende nahatoon ei erine minu omast palju, India kohta on nad kaunis heledad. Üldse on kogu see tähelepanu, mida mulle pööratakse, kaunis lõbustav.
Olen saanud mitmest allikast kinnitust, et ma räägin laulvalt. Hääl käib üles ja alla. Ise sellest hästi aru ei saa, aga öeldakse, et lahe on kuulata. Eestlane olla on uhke ja hää. Aktsentide kohta muide üks väike lugu:
Üks poiss tuli koolist koju ja rääkis vanaisale, et nende klassi oli tulnud uus tüdruk kusagilt teiselt maalt, kes rääkis nende keelt tugeva aktsendiga. Poiss näitas õhinal, kuidas nad teda norinud ja imiteerinud olid. Selle peale kostis vanaisa: poiss, alati austa neid, kes kõnelevad aktsendiga, sest see tähendab, et nad oskavad rohkem kui ühte keelt.
Ari on varsti ärkamas ja ega ma ei oska midagi rohkem öelda ka. Olge rõõmsad, musikallipai.
Igatsen oma kassi. Kahe kuu jooksul olen näinud kolme kiisut, need on ka kõik räpased luu-ja-nahk tänavakõutsid olnud. Ei, armsad vanemad, see ei tähenda siiski, et te võite ta siiapoole postitada. Hoidke teda ja ehk hakkab ikka Tomiga ka läbi saama.
Kooli igatsen ka, vaatasin uute kümnendike tutvumispäeva pilte ja magus nostalgia tuli peale. Järgmine aasta tahan kindlasti kohale tulla ja üle vaadata Chema uue klassi. Üldse on kuidagi imelik jälgida, mis kodumaal toimub: inimesed lähevad ülikooli, tööle, abielluvad, saavad lapsi ja kolivad lähemale või kaugemale...ebareaalne tundub. Kuidas ma küll kord taasintegreerun? Tunnete te mind ära üldse? Ma ise ei tunne tihtipeale ning kümme kuud elukoolitust on veel ees.
Aryamaan käib jalkatrennis linna piiril, vahel lähen temaga kaasa ja võtan Ari ka. Kuni ta poolteist tundi trennis on, me mängime ja chillaxime niisama. Mitte vähe ei ole neid tüüpe, kes väga abivalmilt Ariga mängida tahavad ja uurivad, kust ma tulen ja kuidas mul kaks last on, kui ma nii noor välja näen. Automaatselt arvatakse muidu, et lapsed on reaalselt minu, kuna nende nahatoon ei erine minu omast palju, India kohta on nad kaunis heledad. Üldse on kogu see tähelepanu, mida mulle pööratakse, kaunis lõbustav.
Olen saanud mitmest allikast kinnitust, et ma räägin laulvalt. Hääl käib üles ja alla. Ise sellest hästi aru ei saa, aga öeldakse, et lahe on kuulata. Eestlane olla on uhke ja hää. Aktsentide kohta muide üks väike lugu:
Üks poiss tuli koolist koju ja rääkis vanaisale, et nende klassi oli tulnud uus tüdruk kusagilt teiselt maalt, kes rääkis nende keelt tugeva aktsendiga. Poiss näitas õhinal, kuidas nad teda norinud ja imiteerinud olid. Selle peale kostis vanaisa: poiss, alati austa neid, kes kõnelevad aktsendiga, sest see tähendab, et nad oskavad rohkem kui ühte keelt.
Ari on varsti ärkamas ja ega ma ei oska midagi rohkem öelda ka. Olge rõõmsad, musikallipai.
31.08.09
XXI PS
Paras idioot olen, suutsin enne ära unustada: kõvasti jõudu kõigile, kes kooli lähevad! Saage targemaks ja pidage vastu, viige õpetajatele lilli ja/või õpilastele kommi. See aasta, nagu iga teine, võib juhtumisi olla elu parim. Ei suuda uskuda, et ise ei astugi ühegi akadeemilise asutuse uksest sisse. Ega seda, et juba kolme minuti pärast on september...nautige sügist, korjake seeni, tehke kaminasse tuli ja jooge kummeliteed. Armastage nii palju, et siiani tunda on.
XXI
Ainult kolm korda kuus ikka ei kirjutaks...andestage. Ilmselt jäängi nüüd järjest harvemaks, sest mida mul ikka üles tähendada on, midagi põrutavat ei toimu, elame rahulikult ja lahedalt...kui kuhugi reisin, kirjutan kindlasti pikemalt jälle, aga igapäevases elus siin midagi uut väga pole, mida teile edastada.
Kohtusin Meriliniga, Saku näitsikuga, kes tõi mulle kodust pudeli Vana Tallinnat ning kirja, joonistused ja luiged lastelt. Suured tänud noortele kunstnikele ning muidugi neiu Merilinile transportteenuse eest. Kirja lugemine võttis silmad märjaks taas. Nautige sauna, ootan põnevusega oma korda.
Ari sünnipäevapeo pilte on siin nüüd mõned. Oli väga lahe.
Ega mul tänagi midagi öelda pole, lihtsalt kinnitan avalikult, et elan veel ja hästi pealegi. Olen palju ridu võlgu küll kõigile lugejatele, aga ehk mõistate - lapsed võtavad oma aja ning selle vähese aja, mida nad ei võta, võtavad Bollywoodi filmid, õhtusöögid viietärnihotellides, šoppamine, põnevad vestlused tarkade inimestega, viskijoomingud või puhas rampväsinud-uni (magama jäämisega pole mul ammu enam probleeme, üles saan ka enam-vähem). Lugemisekski pole eriti mahti, raamatuid on lauale juba kümneid kogunenud.
See, et ma ei kirjuta, ei tähenda, et ma teie peale ei mõtle. Olgem tugevad ja näeme circa 43 nädala pärast. Armastan paksult.
Kohtusin Meriliniga, Saku näitsikuga, kes tõi mulle kodust pudeli Vana Tallinnat ning kirja, joonistused ja luiged lastelt. Suured tänud noortele kunstnikele ning muidugi neiu Merilinile transportteenuse eest. Kirja lugemine võttis silmad märjaks taas. Nautige sauna, ootan põnevusega oma korda.
Ari sünnipäevapeo pilte on siin nüüd mõned. Oli väga lahe.
Ega mul tänagi midagi öelda pole, lihtsalt kinnitan avalikult, et elan veel ja hästi pealegi. Olen palju ridu võlgu küll kõigile lugejatele, aga ehk mõistate - lapsed võtavad oma aja ning selle vähese aja, mida nad ei võta, võtavad Bollywoodi filmid, õhtusöögid viietärnihotellides, šoppamine, põnevad vestlused tarkade inimestega, viskijoomingud või puhas rampväsinud-uni (magama jäämisega pole mul ammu enam probleeme, üles saan ka enam-vähem). Lugemisekski pole eriti mahti, raamatuid on lauale juba kümneid kogunenud.
See, et ma ei kirjuta, ei tähenda, et ma teie peale ei mõtle. Olgem tugevad ja näeme circa 43 nädala pärast. Armastan paksult.
22.08.09
XX
Ilmselgelt täpselt nii laisk kirjutaja olengi. Nüüd olen veel lubanud oktoobriks ühe väikse artikli nikerdada, pean ennast natuke kokku koguma...nojah. Elamine siin võtab päris palju aega ära. Ariga möllamine nõuab ka nii palju, et kui tema magama jääb, olen mina samuti kutu. Täna on Ari sünnipäev, muide. (Ääremärkus: ta ärkas enne, kui jõudsin kirjutamise lõpetada, postitan päev hiljem. Sünnipäev oli eile.) Tüüp on nüüd kolmekas. Pidu on pühapäeval. Hommikul oli suur puja (palverituaal) sel puhul, tegin paar pilti ka. Väga 21. sajand oli, kui kohale tulnud brahmanil ülistuste ajal telefon taskus helisema hakkas. Pluss, ärkasin 6:30, et aidata kokkamisega - sünnipäeva puhul valmistati toitu 36-le juhuslikule inimesele jagamiseks, üldiselt vaesematele, hea karma eesmärgil. Mis paneb mind jälle mõtlema, et võiks õppust võtta ülejäänud maailm nii mõnestki siinsest traditsioonist. Ah, mul on üks lugu ka karmaga seoses:
Oli üks mees, kellel oli kaks savist veenõud, millega ta iga päev kilomeetrite kauguselt vett toomas käis. Üks veenõu oli täiesti terve ja vettpidav. Teine seevastu kaunis katkine, koju jõudes oli vaevalt pool veest alles. Terve nõu oli kõrk ja südametu. Katkine pott aga oli väga õnnetu, et ei suuda oma isandat korralikult teenida ja kurvastas aastaid tohutult. Lõpuks, tundes, et ta enam kaua vastu ei pea, kõnetas ta meest: "Mu isand, mul on ütlemata kahju, et ei ole olnud vääriline teid teenima. Nii palju vett läheb kaduma, kuna ma ei ole piisavalt hea. Minu lõpp on varsti käes, palun teid andestada mulle, olen teinud oma parima. Te olete olnud kannatlik ja helde, ma tänan teid sügavalt." Ning isand vastas talle: "Ära ole nii karm enda vastu! Vaata seda teed, mida me iga päev käime. Sel poolel, kus kannan sind, kasvavad lilled, samas teine pool teed on tolmune ja lage. Ma teadsin, et oled katkine ning külvasin su teele seemneid ning aastatega on maa su all õitsema hakanud. Ära kunagi arva, et sa oled kehv või polegi vääriline, oled täiuslik."
Kas keegi usub, kui ma ütlen, et käin kolm korda nädalas sulgpalli mängimas? Tõsiselt, käin jah. Olen päris okei juba. Bridži mängima õpin ka. Numeroloogia ning käelugemise koha pealt olen ka tiba rohkem kui null. Järgmiseks hakkan piljardit lihvima ning võib-olla lähen teen autojuhiload millalgi. India teeb kummalisi asju ning ma ei usu, et ükski neist mind halvemaks muudab. Seda, kui palju ma hindist juba aru saan, ei usu ma ise ka.
Sain Tartusse arstiteaduskonda riigieelarvelisena sisse. Päris lahe tunne oli.
Kui vahel juhtub, et und ei ole (mida tegelikult enam ei juhtu, pigem kui tunnen, et suudan veel paar tundi ärkvel püsida) siis vaatan filme - terabaidi jagu maailma parimaid lebab mul laual. IMDB top 250+ sisaldab päris palju mõnnat. Kuigi seal on palju, mida ma tahan näha, ei jõua eriti nendeni - näete, ma ei jõua isegi kirjutamiseni. Vahel ei tee mitu päeva arvutit lahti. Iseenesest on see ju hea, kuigi mul on natuke piinlik küll, et nii harva raporteerin. Te saadate mulle massiliselt meile juba ja pea igaühes on mainitud, et ma rohkem kirjutaksin. Kirjutage te mulle veel rohkem! Voh. Ja aitäh neile, kes seda juba teevad. Nii südantsoojendav on lugeda, et mind ikka mäletatakse veel. Ja mu numpsikud klassikaaslased! Ma kaalusin plaani võtta esimesest ametlikust klassikokkutulekust videopildi kaudu osa, aga las ta jääda. Juuli 2010 olete kõik mulle külla oodatud.
Eile käisime pargis mänguväljakul Ariga, seal oli hordides teisi juntsusid ka. Nende hulgas üks kamp pool-tänavalapsi (st nad elavad sinisest kilest ja okstest hütis tee ääres, mõnes kohas on terved laagrid selliseid hurtsikuid). Suuremad tüdrukud olid nii 8-9 ja äärmiselt uudishimulikud, käisid mul ja Aril sabas ning jälgisid me tegemisi. See on üpris tavaline, olgu, aga kui me koju minema hakkasime, kogus see kamp ka ennast kokku ja eskortis meid terve kümneminutilise jalutuskäigu. Mina, Ari minu süles ja meie ees, taga ning kõrval 10+ väikest pruuni last. Võis päris kummaline vaatepilt olla. Ma ei teadnud, kuhu vaadata, sest kui nendega suheda ja neile naeratada, saavad nad julgust juurde ja hakkavad su küljes rippuma ja/või raha nuruma. Oli nagu naljakas ja samas päris kurb üheaegselt.
Muide, on üks tüüp Russell Peters, keda ma palju vaadanud olen viimasel ajal. India päritolu kanadalane. Minu absoluutne lemmiksketš, millele mõtlemine suvalises olukorras juba naerma ajab, sest see on lihtsalt nii...minu reaalsus praegu.
Saunaotsingud muide on päris edukad, lähen ühte kohta testima varsti. Selles klubis, kus sulkat mängime, on ka kenake saun, aga ainult meestele. Jah, tõsiselt. Imeline maa see siin.
Tunnen ennast siin peaaegu nagu kodus. Päriselt kodus ei tea, kas saakski tunda, ehk ei tahakski, aga olen päris lähedal. Meeldib. Poistega saan hästi läbi, Bhupi on mu parim India-sõber ja Shalikaga saame ka hakkama, kui mõlemad oma temperamenti natuke tagasi hoiame. Elu nagu elu ikka. Nädal veel ja saab kaks kuud, hämmastav, eks?
Mu eesti keel mädaneb kohutava kiirusega, see vist paistab juba välja ka. Õnneks tuleb 26ndal võimalus kohata eestlasi siin.
Mis ma ikka oskan öelda. Nautige sügise tulekut ja hoidke ennast. Kolige teistesse linnadesse, et ma teile külla saaksin tulla kümne kuu pärast. Armastage üksteist. Nii magus olengi.
Armastusega Indiast.
Oli üks mees, kellel oli kaks savist veenõud, millega ta iga päev kilomeetrite kauguselt vett toomas käis. Üks veenõu oli täiesti terve ja vettpidav. Teine seevastu kaunis katkine, koju jõudes oli vaevalt pool veest alles. Terve nõu oli kõrk ja südametu. Katkine pott aga oli väga õnnetu, et ei suuda oma isandat korralikult teenida ja kurvastas aastaid tohutult. Lõpuks, tundes, et ta enam kaua vastu ei pea, kõnetas ta meest: "Mu isand, mul on ütlemata kahju, et ei ole olnud vääriline teid teenima. Nii palju vett läheb kaduma, kuna ma ei ole piisavalt hea. Minu lõpp on varsti käes, palun teid andestada mulle, olen teinud oma parima. Te olete olnud kannatlik ja helde, ma tänan teid sügavalt." Ning isand vastas talle: "Ära ole nii karm enda vastu! Vaata seda teed, mida me iga päev käime. Sel poolel, kus kannan sind, kasvavad lilled, samas teine pool teed on tolmune ja lage. Ma teadsin, et oled katkine ning külvasin su teele seemneid ning aastatega on maa su all õitsema hakanud. Ära kunagi arva, et sa oled kehv või polegi vääriline, oled täiuslik."
Kas keegi usub, kui ma ütlen, et käin kolm korda nädalas sulgpalli mängimas? Tõsiselt, käin jah. Olen päris okei juba. Bridži mängima õpin ka. Numeroloogia ning käelugemise koha pealt olen ka tiba rohkem kui null. Järgmiseks hakkan piljardit lihvima ning võib-olla lähen teen autojuhiload millalgi. India teeb kummalisi asju ning ma ei usu, et ükski neist mind halvemaks muudab. Seda, kui palju ma hindist juba aru saan, ei usu ma ise ka.
Sain Tartusse arstiteaduskonda riigieelarvelisena sisse. Päris lahe tunne oli.
Kui vahel juhtub, et und ei ole (mida tegelikult enam ei juhtu, pigem kui tunnen, et suudan veel paar tundi ärkvel püsida) siis vaatan filme - terabaidi jagu maailma parimaid lebab mul laual. IMDB top 250+ sisaldab päris palju mõnnat. Kuigi seal on palju, mida ma tahan näha, ei jõua eriti nendeni - näete, ma ei jõua isegi kirjutamiseni. Vahel ei tee mitu päeva arvutit lahti. Iseenesest on see ju hea, kuigi mul on natuke piinlik küll, et nii harva raporteerin. Te saadate mulle massiliselt meile juba ja pea igaühes on mainitud, et ma rohkem kirjutaksin. Kirjutage te mulle veel rohkem! Voh. Ja aitäh neile, kes seda juba teevad. Nii südantsoojendav on lugeda, et mind ikka mäletatakse veel. Ja mu numpsikud klassikaaslased! Ma kaalusin plaani võtta esimesest ametlikust klassikokkutulekust videopildi kaudu osa, aga las ta jääda. Juuli 2010 olete kõik mulle külla oodatud.
Eile käisime pargis mänguväljakul Ariga, seal oli hordides teisi juntsusid ka. Nende hulgas üks kamp pool-tänavalapsi (st nad elavad sinisest kilest ja okstest hütis tee ääres, mõnes kohas on terved laagrid selliseid hurtsikuid). Suuremad tüdrukud olid nii 8-9 ja äärmiselt uudishimulikud, käisid mul ja Aril sabas ning jälgisid me tegemisi. See on üpris tavaline, olgu, aga kui me koju minema hakkasime, kogus see kamp ka ennast kokku ja eskortis meid terve kümneminutilise jalutuskäigu. Mina, Ari minu süles ja meie ees, taga ning kõrval 10+ väikest pruuni last. Võis päris kummaline vaatepilt olla. Ma ei teadnud, kuhu vaadata, sest kui nendega suheda ja neile naeratada, saavad nad julgust juurde ja hakkavad su küljes rippuma ja/või raha nuruma. Oli nagu naljakas ja samas päris kurb üheaegselt.
Muide, on üks tüüp Russell Peters, keda ma palju vaadanud olen viimasel ajal. India päritolu kanadalane. Minu absoluutne lemmiksketš, millele mõtlemine suvalises olukorras juba naerma ajab, sest see on lihtsalt nii...minu reaalsus praegu.
Saunaotsingud muide on päris edukad, lähen ühte kohta testima varsti. Selles klubis, kus sulkat mängime, on ka kenake saun, aga ainult meestele. Jah, tõsiselt. Imeline maa see siin.
Tunnen ennast siin peaaegu nagu kodus. Päriselt kodus ei tea, kas saakski tunda, ehk ei tahakski, aga olen päris lähedal. Meeldib. Poistega saan hästi läbi, Bhupi on mu parim India-sõber ja Shalikaga saame ka hakkama, kui mõlemad oma temperamenti natuke tagasi hoiame. Elu nagu elu ikka. Nädal veel ja saab kaks kuud, hämmastav, eks?
Mu eesti keel mädaneb kohutava kiirusega, see vist paistab juba välja ka. Õnneks tuleb 26ndal võimalus kohata eestlasi siin.
Mis ma ikka oskan öelda. Nautige sügise tulekut ja hoidke ennast. Kolige teistesse linnadesse, et ma teile külla saaksin tulla kümne kuu pärast. Armastage üksteist. Nii magus olengi.
Armastusega Indiast.
05.08.09
XIX
Sauna tahaks. Väga. Täielikust vaikusest ei ütleks ka ära, kasvõi kümneks minutiks.
Elu on nagu ikka. Paar korda olen vihma kätte jäänud. Ei, see pole mingi metafoor, reaalselt. Hullult mõnus. Kohalike arvates peaks vihma alates jooksma hakkama, no ma ei tea, nii sooja ja vinget padukat lihtsalt tuleb nautida ju. Ma tahaks lausa toast õue minna saju ajaks.
Reedel oli Bhupi sünnipäev ja ühtlasi püha nimega Varamahalakshmi. Terve päev oli rituaale täis. Mul on huvitav vaikselt jälgida, aga hakkan juba aru saama ja harjuma, mis ja miks toimub. Hindi kõnele, muide, saan ka mingil määral pihta, mõistan üldisemat teemat.
Keedukartuli ja hakklihakastme peale mõtlemine ajab suu vett jooksma. Siinne söök ei ole halb, ei, kuid siiski igatsen vahepeal oma ja kodust. Mangod on siin üle kõige, söön kolm päevas vähemalt. Väljas söömas käimine on omal kohal siin, kuna pere üritab vähemalt nädalavahetuseti midagi teha, kuhugi minna. Siin on igasugused resordid, klubid ja hotellid etc, neid külastatakse. Pühapäeval just käisime ühes hotellis, mul on paar pilti ka siin. Sain pool päeva basseinis vedeleda, päris hea. Poisid on ilmasuured veefännid, mul oli tükk tegemist, et neid kuivale maale naasma veenda. Aga väljas õhtustamine, jah, on tihe. Siin on huvitavaid restorane, reedel käisime näiteks Barbecue Nationis, kus keset lauda on grillid kõikvõimalike snäkkidega. Mulle väga meeldis.
Aah, kus veel sai käidud ükspäev - McDonaldsis Bhupi ja Aryamaaniga. Arvate, et McD on üle maailma üks? Hei, mitte Indias! Ükski asi peale cocafantasprite'i pole sama. India McD on väga, VÄGA taimetoitlastele orienteeritud (kuidas muidu sa siin ikka saad) ja kes jänes pole, sööb kõige ekstreemsemal juhul kanaburgerit. Kartuleid friteeritakse juurviljaõlis. Minu burger kandis nime Maharaja Chicken ja oli täiega hea, kuigi natuke liiga vürtsikas kohati. Lisaks, kujutate ette McDonaldsit, kus on lauateenindus? Ma armastan Indiat.
Töötan kõvasti allergia ravimiseks. Seitse korda päevas homoöpaatilisi tablette keele alla, vähemalt kolm korda päevas masseerida 12 olulist punkti 13 korda päri- ja 13 vastupäeva, õhtuti ja hommikuti 15 minutit hingamisharjutusi. Kahe kuu pärast on tulemusi loota...parem oleks. Ma ei nutaks seda allergiat teps mitte taga.
Ma lähen Bhupi töökaaslastele täiega peale, mis mind väga meelitab, sest tüübid on reaalsed geeniused, IT-seeniorid. Tõsiselt targad ja huvitavad inimesed. Pühapäevane väljasõit oligi kõigi nende peredega koos, paarkümmend inimest. Ühe tütar, Aruhi, uuris minult, miks mul valge nahk ja nii heledad juuksed on. Katsusin talle, viieaastasele, seletada nii hästi kui suutsin. Jaaaaaaa siis ta küsis, kus mu abikaasa on. Siinkohal mul head vabandust ei olnud. Tema arvates 19 küll noor ei ole abiellumiseks. Ehh.
Endiselt leian, et kõik tõesti on vähemalt natuke teisiti kui kodus. KÕIK. Ma ei ütleks, et see on hea või halb, aga kindlasti on see arendav ja põnev. Mõtlen vahel, et huvitav, kuidas mu kodumaa eluga taaskohanemine välja kujuneb. Ja teie kõigiga uuesti kohtumine...ma näen unes hästi palju inimesi. Lähemaid ja kaugemaid, isegi väga juhuslikke. Unenägudes te olete tavaliselt siin, tulete mulle tänaval vastu. Vahel harva olen ma kodus. Hei, üle viie nädala on juba möödas. Siin on juba jutud, et ma jääksin kauemaks kui aastaks...väga kaheldav minu seisukohast. Mitte, et mulle ei meeldiks siin, ma armastan seda elu, ent kodu on alati kõrgemal. Arvestame siiski järgmise juulini.
Millalgi umbes järgmise nädala jooksul tuleb trippida Mysore'i, mis ei ole küll kaugel, kuid siiski - liikumine! Shalika venna pere on seal, läheme Aryamaani ja Shalikaga koos ning hiljem jään ma paariks ööks-päevaks üksi sinna. Tagasi on kolmetunnine rongireis. Kes iganes seal tamburiuksel enne mind istub, ta PEAB mulle koha vabastama. Veel on mulle lubatud, et Agrasse saadetakse mind rongiga üksi (kahe öö tee), Taj Mahali vaatama ja niisama. Goasse läheme ka rongiga, seda siis, kui mussoonid ümber saavad. Viisapuhkus detsembris tuleb vist Sri Lankal, Tais või Malaisias, veel ei tea. Shalika tahab jaanuaris minna Mauriitiusele või Maldiividele, mul pole selle vastu midagi. Millalgi võetakse ette veel sõit põhja, mägedesse. Kulu Manali, Jammu-Kashmir, Punjab....tähendab, reisimisest puudust ei tohiks tulla.
Saavutasime Shalikaga mõistmise, et ei, ma ei ole kuidagi hommikuinimene. Nüüd ärkan hommikul kell 8 ning hoolitsen poiste eest õhtul. Olen vist enam-vähem rahul.
Ma ei oska ja ei jaksa kirjutada rohkem. Musikallipai.
Elu on nagu ikka. Paar korda olen vihma kätte jäänud. Ei, see pole mingi metafoor, reaalselt. Hullult mõnus. Kohalike arvates peaks vihma alates jooksma hakkama, no ma ei tea, nii sooja ja vinget padukat lihtsalt tuleb nautida ju. Ma tahaks lausa toast õue minna saju ajaks.
Reedel oli Bhupi sünnipäev ja ühtlasi püha nimega Varamahalakshmi. Terve päev oli rituaale täis. Mul on huvitav vaikselt jälgida, aga hakkan juba aru saama ja harjuma, mis ja miks toimub. Hindi kõnele, muide, saan ka mingil määral pihta, mõistan üldisemat teemat.
Keedukartuli ja hakklihakastme peale mõtlemine ajab suu vett jooksma. Siinne söök ei ole halb, ei, kuid siiski igatsen vahepeal oma ja kodust. Mangod on siin üle kõige, söön kolm päevas vähemalt. Väljas söömas käimine on omal kohal siin, kuna pere üritab vähemalt nädalavahetuseti midagi teha, kuhugi minna. Siin on igasugused resordid, klubid ja hotellid etc, neid külastatakse. Pühapäeval just käisime ühes hotellis, mul on paar pilti ka siin. Sain pool päeva basseinis vedeleda, päris hea. Poisid on ilmasuured veefännid, mul oli tükk tegemist, et neid kuivale maale naasma veenda. Aga väljas õhtustamine, jah, on tihe. Siin on huvitavaid restorane, reedel käisime näiteks Barbecue Nationis, kus keset lauda on grillid kõikvõimalike snäkkidega. Mulle väga meeldis.
Aah, kus veel sai käidud ükspäev - McDonaldsis Bhupi ja Aryamaaniga. Arvate, et McD on üle maailma üks? Hei, mitte Indias! Ükski asi peale cocafantasprite'i pole sama. India McD on väga, VÄGA taimetoitlastele orienteeritud (kuidas muidu sa siin ikka saad) ja kes jänes pole, sööb kõige ekstreemsemal juhul kanaburgerit. Kartuleid friteeritakse juurviljaõlis. Minu burger kandis nime Maharaja Chicken ja oli täiega hea, kuigi natuke liiga vürtsikas kohati. Lisaks, kujutate ette McDonaldsit, kus on lauateenindus? Ma armastan Indiat.
Töötan kõvasti allergia ravimiseks. Seitse korda päevas homoöpaatilisi tablette keele alla, vähemalt kolm korda päevas masseerida 12 olulist punkti 13 korda päri- ja 13 vastupäeva, õhtuti ja hommikuti 15 minutit hingamisharjutusi. Kahe kuu pärast on tulemusi loota...parem oleks. Ma ei nutaks seda allergiat teps mitte taga.
Ma lähen Bhupi töökaaslastele täiega peale, mis mind väga meelitab, sest tüübid on reaalsed geeniused, IT-seeniorid. Tõsiselt targad ja huvitavad inimesed. Pühapäevane väljasõit oligi kõigi nende peredega koos, paarkümmend inimest. Ühe tütar, Aruhi, uuris minult, miks mul valge nahk ja nii heledad juuksed on. Katsusin talle, viieaastasele, seletada nii hästi kui suutsin. Jaaaaaaa siis ta küsis, kus mu abikaasa on. Siinkohal mul head vabandust ei olnud. Tema arvates 19 küll noor ei ole abiellumiseks. Ehh.
Endiselt leian, et kõik tõesti on vähemalt natuke teisiti kui kodus. KÕIK. Ma ei ütleks, et see on hea või halb, aga kindlasti on see arendav ja põnev. Mõtlen vahel, et huvitav, kuidas mu kodumaa eluga taaskohanemine välja kujuneb. Ja teie kõigiga uuesti kohtumine...ma näen unes hästi palju inimesi. Lähemaid ja kaugemaid, isegi väga juhuslikke. Unenägudes te olete tavaliselt siin, tulete mulle tänaval vastu. Vahel harva olen ma kodus. Hei, üle viie nädala on juba möödas. Siin on juba jutud, et ma jääksin kauemaks kui aastaks...väga kaheldav minu seisukohast. Mitte, et mulle ei meeldiks siin, ma armastan seda elu, ent kodu on alati kõrgemal. Arvestame siiski järgmise juulini.
Millalgi umbes järgmise nädala jooksul tuleb trippida Mysore'i, mis ei ole küll kaugel, kuid siiski - liikumine! Shalika venna pere on seal, läheme Aryamaani ja Shalikaga koos ning hiljem jään ma paariks ööks-päevaks üksi sinna. Tagasi on kolmetunnine rongireis. Kes iganes seal tamburiuksel enne mind istub, ta PEAB mulle koha vabastama. Veel on mulle lubatud, et Agrasse saadetakse mind rongiga üksi (kahe öö tee), Taj Mahali vaatama ja niisama. Goasse läheme ka rongiga, seda siis, kui mussoonid ümber saavad. Viisapuhkus detsembris tuleb vist Sri Lankal, Tais või Malaisias, veel ei tea. Shalika tahab jaanuaris minna Mauriitiusele või Maldiividele, mul pole selle vastu midagi. Millalgi võetakse ette veel sõit põhja, mägedesse. Kulu Manali, Jammu-Kashmir, Punjab....tähendab, reisimisest puudust ei tohiks tulla.
Saavutasime Shalikaga mõistmise, et ei, ma ei ole kuidagi hommikuinimene. Nüüd ärkan hommikul kell 8 ning hoolitsen poiste eest õhtul. Olen vist enam-vähem rahul.
Ma ei oska ja ei jaksa kirjutada rohkem. Musikallipai.
28.07.09
XIIX
Istun elutoas ja ootan hommikusööki. Ärkasin 6:30. Hämmastav. Shalika lendab täna paariks päevaks Goasse, ma pean karm olema siin tema eest. Bhupi sünnipäev on reedel.
Mul on nüüd telefoninumber siin. Perele saadan meili peale ja kui keegi veel tunneb mingil kummalisel põhjusel vajadust mulle helistada, andke teada.
Taunole teadmiseks, et mussoonvihmad algasid circa kuu aega tagasi ja lõppevad augustiga. Nii mulle vähemalt lühidalt kokku võeti. Bangalores on küll nii chillax ilm, et siin ei ole hullu. Keralas näiteks on kõvasti tunda, seal on isegi viilkatused vihmade pärast (siin on katused reeglina lamedad ja kasutuses olenguruumidena). Putukatest, et neid on minu mulje järgi umbes sama palju kui mu Saku metsakodus, lihtsalt teistest liikidest. Moskiitod on väiksed ja õelad, aga mul on seinakontakti ühendatud väike tõrjuja (võrreldav sellesinatse automaatse õhuvärskendajaga) mis tuleb ööseks sisse lülitada, see on kaunis tõhus. Absoluutselt kõigi akende ees on tihedad metallvõrgud ja muidugi on mingid kreemid ja spreid ka, mis õhtuti välja minnes peale määrida endale. Sääsepeletusviirukid on ka vahel kasutuses, aga neid on Eestiski.
Ükspäev jäeti mind üksi linna šoppama mõneks tunniks. Käisin natuke mööda poode, ostsin paar asja ja minule tüüpiliselt sattusin viimaseks tunniks ajaks kohvi jooma ühe kohaliku noormehega. Elu peab huvitav olema ju.
Mööda linna jalutavad kaamlid ringi nagu meie mail hobused, saab sõitu võtta ja niisama pai teha. Mingi päev lähen. Palju on siin asju, mida oma ajaga ette võtta. Võib-olla lähen teen autojuhiload näiteks. Joogakooli, mis sobiks, ei ole siiani leidnud. Sulgpalli peame Bhupiga mängima minema mõni laupäev. Igav küll ei saa hakata.
Paar päeva tagasi vannitasin Arit, üksinda. Vähemalt talle õnneks meeldib vesi. Kõige raskem osa oli teda pärast sealt välja tulema veenda. Iga päevaga läheb me läbisaamine paremaks. Aryamaan tõestab, et võib keeruline olla - ta on veel laisem kui mina, mis sest, et tahab jalgpalluriks saada. Üleeile saime mõlemad Shalikalt võtta, et mitu päeva midagi õppinud ei ole. Tüüp vingerdab nii libedalt kõrvale, et ma ei oskagi midagi ette võtta vahel. Prikash käib ka mulle vaikselt ajudele. Kuidas takistada 17-aastast poissi tänaval koeri kividega viskamast ja päev läbi telekast wrestlingut vaatamast, kui ei ole valju kurja häält tagataskust võtta? Ehk siis: leiutan omale kurja fassaadi praegu. Lastele Prikash meeldib, samal tasemel praktiliselt ju, mis on tore, aga ma ei saa kuidagi aksepteerida seda eeskuju, mida ta neile annab.
Kohtun paljude peresõprade ja töökaaslastega. Shalika inimesed on rohkem juustele, kõmule ja riietele orienteeritud. Bhupi inimesed on IT-seeniorid, insenerid ja intellektuaalid. Mis te ise arvate, kummad mulle rohkem peale lähevad. Olen palju targemaks saanud näiteks Eesti majanduse kohalt, kuna kõik küsivad minult ja ma pean teadma. Üldiselt tundub, et ma olen suutnud jätta inimestele siin mulje endast kui pädevast ja mõistlikust, intelligentsest noorest inimesest. Hah, kui nad vaid teaksid...
Vaatame õhtuti ühte filmiseeriat, BBC "The Story of India". Kui kedagi huvitab, kust siinne kultuur tuleb ja mis toimub, siis see on päris hüva üllitis. Üks Bhupi sõber, Krishnen, lubas mulle tuua ühe väidetavalt kõva artikli, mis võrdleb Induse oru tsivilisatsiooni maiadega, peab meelde tuletama. Ütlen, ma õpin siin NII PALJU, ehk ei lähe hulluks. Nalja saab ka muidugi. Ja kahtlasi asju uurin ka, astroloogiat ja käelugemist näiteks.
Üleeile õhtul viis Bhupi mind mingisse viietärnihotelli baari jooma. Täiega lõbus oli. Pärast sai süüa ka ja puha. Kurat, et nad siin 23-st kõik asjad kinni tahavad panna. Mina, Bhupi ja Jim Beam teeme päris kõva seltskonna.
Teate sikhe? See usk, kus mehed kannavad habet ja turbaneid, eks. Shalika klann. Igatahes, ükspäev mõtlesin, et kui sikh sõidab rolleriga, siis kuidas ta turbani peal kiivrit kannab? Sain teada, et ei kannagi. On seadusega vabastatud. Religioon on ikka kõva asi.
Muide, krishnaiite sallitakse siin veel vähem kui Tallinnas. Täna hommikul just uurisin, mis teema on. Tüübid väidavad end esindavat hinduismi. Hei, hinduismi üks alustalasid on, et sa ei saa hinduks, kui pole selleks sündinud. Mingit usupööramisprotseduuri ei ole hinduismis olemaski. Krishnaiitidel, see-eest, on väga lillelised ja müstilised tseremooniad tollel eesmärgil. Veel ei ole Indias mitte ühtki klanni, kes oma juuksed täielik maha ajaks, jättes ainult ühe salgu. Mitte ühtki klanni peale brahminite, preestrite. Ka nende kasutatavad näomaalingud on brahminitele ainuomased. Ehk siis põhimõtteliselt on krišnaiitide tegevus hindude jaoks võrreldav sellega, kui tekiks mingi kamp paganaid, kes kõik laseks ennast peenelt ristida ja riietuksid iga päev nagu paavst, käies mööda tänavat ringi meieisapalvet kisendades. Ma muide hoian end teadlikult tagasi siin liiga hipi välja nägemast, sest automaatne eeldus mind nähes oleks siis, et ma olen ka üks hareramaharekrishna ning mu elu muutuks ainult keerulisemaks.
Tänasega alustasin homöopaatilist sõda oma allergia vastu. Esimene nädal söön lämmastikhapet, teine nädal arseeni ja kolmas nädal väävlit. Päris hea.
Andestage, et ma nii vähe kirjutada viitsin. Elu tungib peale ja ma ei muretse enam selle pärast väga, et te muretseksite, seega tunnen vähem sundi kirjutada. Kõik on hea. Nautige seda, et minust natukeseks ajaks lahti olete saanud. Ma olen siin olnud kuu aega. Üksteist kuud vaid ees. Armastan teid kogu südamest ja sügavamalt veel.
Mul on nüüd telefoninumber siin. Perele saadan meili peale ja kui keegi veel tunneb mingil kummalisel põhjusel vajadust mulle helistada, andke teada.
Taunole teadmiseks, et mussoonvihmad algasid circa kuu aega tagasi ja lõppevad augustiga. Nii mulle vähemalt lühidalt kokku võeti. Bangalores on küll nii chillax ilm, et siin ei ole hullu. Keralas näiteks on kõvasti tunda, seal on isegi viilkatused vihmade pärast (siin on katused reeglina lamedad ja kasutuses olenguruumidena). Putukatest, et neid on minu mulje järgi umbes sama palju kui mu Saku metsakodus, lihtsalt teistest liikidest. Moskiitod on väiksed ja õelad, aga mul on seinakontakti ühendatud väike tõrjuja (võrreldav sellesinatse automaatse õhuvärskendajaga) mis tuleb ööseks sisse lülitada, see on kaunis tõhus. Absoluutselt kõigi akende ees on tihedad metallvõrgud ja muidugi on mingid kreemid ja spreid ka, mis õhtuti välja minnes peale määrida endale. Sääsepeletusviirukid on ka vahel kasutuses, aga neid on Eestiski.
Ükspäev jäeti mind üksi linna šoppama mõneks tunniks. Käisin natuke mööda poode, ostsin paar asja ja minule tüüpiliselt sattusin viimaseks tunniks ajaks kohvi jooma ühe kohaliku noormehega. Elu peab huvitav olema ju.
Mööda linna jalutavad kaamlid ringi nagu meie mail hobused, saab sõitu võtta ja niisama pai teha. Mingi päev lähen. Palju on siin asju, mida oma ajaga ette võtta. Võib-olla lähen teen autojuhiload näiteks. Joogakooli, mis sobiks, ei ole siiani leidnud. Sulgpalli peame Bhupiga mängima minema mõni laupäev. Igav küll ei saa hakata.
Paar päeva tagasi vannitasin Arit, üksinda. Vähemalt talle õnneks meeldib vesi. Kõige raskem osa oli teda pärast sealt välja tulema veenda. Iga päevaga läheb me läbisaamine paremaks. Aryamaan tõestab, et võib keeruline olla - ta on veel laisem kui mina, mis sest, et tahab jalgpalluriks saada. Üleeile saime mõlemad Shalikalt võtta, et mitu päeva midagi õppinud ei ole. Tüüp vingerdab nii libedalt kõrvale, et ma ei oskagi midagi ette võtta vahel. Prikash käib ka mulle vaikselt ajudele. Kuidas takistada 17-aastast poissi tänaval koeri kividega viskamast ja päev läbi telekast wrestlingut vaatamast, kui ei ole valju kurja häält tagataskust võtta? Ehk siis: leiutan omale kurja fassaadi praegu. Lastele Prikash meeldib, samal tasemel praktiliselt ju, mis on tore, aga ma ei saa kuidagi aksepteerida seda eeskuju, mida ta neile annab.
Kohtun paljude peresõprade ja töökaaslastega. Shalika inimesed on rohkem juustele, kõmule ja riietele orienteeritud. Bhupi inimesed on IT-seeniorid, insenerid ja intellektuaalid. Mis te ise arvate, kummad mulle rohkem peale lähevad. Olen palju targemaks saanud näiteks Eesti majanduse kohalt, kuna kõik küsivad minult ja ma pean teadma. Üldiselt tundub, et ma olen suutnud jätta inimestele siin mulje endast kui pädevast ja mõistlikust, intelligentsest noorest inimesest. Hah, kui nad vaid teaksid...
Vaatame õhtuti ühte filmiseeriat, BBC "The Story of India". Kui kedagi huvitab, kust siinne kultuur tuleb ja mis toimub, siis see on päris hüva üllitis. Üks Bhupi sõber, Krishnen, lubas mulle tuua ühe väidetavalt kõva artikli, mis võrdleb Induse oru tsivilisatsiooni maiadega, peab meelde tuletama. Ütlen, ma õpin siin NII PALJU, ehk ei lähe hulluks. Nalja saab ka muidugi. Ja kahtlasi asju uurin ka, astroloogiat ja käelugemist näiteks.
Üleeile õhtul viis Bhupi mind mingisse viietärnihotelli baari jooma. Täiega lõbus oli. Pärast sai süüa ka ja puha. Kurat, et nad siin 23-st kõik asjad kinni tahavad panna. Mina, Bhupi ja Jim Beam teeme päris kõva seltskonna.
Teate sikhe? See usk, kus mehed kannavad habet ja turbaneid, eks. Shalika klann. Igatahes, ükspäev mõtlesin, et kui sikh sõidab rolleriga, siis kuidas ta turbani peal kiivrit kannab? Sain teada, et ei kannagi. On seadusega vabastatud. Religioon on ikka kõva asi.
Muide, krishnaiite sallitakse siin veel vähem kui Tallinnas. Täna hommikul just uurisin, mis teema on. Tüübid väidavad end esindavat hinduismi. Hei, hinduismi üks alustalasid on, et sa ei saa hinduks, kui pole selleks sündinud. Mingit usupööramisprotseduuri ei ole hinduismis olemaski. Krishnaiitidel, see-eest, on väga lillelised ja müstilised tseremooniad tollel eesmärgil. Veel ei ole Indias mitte ühtki klanni, kes oma juuksed täielik maha ajaks, jättes ainult ühe salgu. Mitte ühtki klanni peale brahminite, preestrite. Ka nende kasutatavad näomaalingud on brahminitele ainuomased. Ehk siis põhimõtteliselt on krišnaiitide tegevus hindude jaoks võrreldav sellega, kui tekiks mingi kamp paganaid, kes kõik laseks ennast peenelt ristida ja riietuksid iga päev nagu paavst, käies mööda tänavat ringi meieisapalvet kisendades. Ma muide hoian end teadlikult tagasi siin liiga hipi välja nägemast, sest automaatne eeldus mind nähes oleks siis, et ma olen ka üks hareramaharekrishna ning mu elu muutuks ainult keerulisemaks.
Tänasega alustasin homöopaatilist sõda oma allergia vastu. Esimene nädal söön lämmastikhapet, teine nädal arseeni ja kolmas nädal väävlit. Päris hea.
Andestage, et ma nii vähe kirjutada viitsin. Elu tungib peale ja ma ei muretse enam selle pärast väga, et te muretseksite, seega tunnen vähem sundi kirjutada. Kõik on hea. Nautige seda, et minust natukeseks ajaks lahti olete saanud. Ma olen siin olnud kuu aega. Üksteist kuud vaid ees. Armastan teid kogu südamest ja sügavamalt veel.
22.07.09
XVII
Olen kohutav blogipidaja, jah. Ärge muretsema hakake, see on lihtsalt laiskus, selle võtsin kodust kaasa. Tunnen end üpris kohanenult ka juba, on vähem imestada ja rääkida.
Olen nüüd kohtunud nii Bhupi kui Shalika vanematega. Bhupi vanemad on vaiksed pisikesed hindud, Shalika omad suured valjud sikhid. Kõik toredad inimesed. Shalika isa ja minu sünnipäevad langevad kokku, seega oma 20ndat hällipäeva tähistan tõenäoliselt temaga koos rummkoolat (5:1 rummi kasuks) juues. Nende rumm on muide väga maheda maitse ning lõhnaga, ei saa arugi. Selle alkoholitarbimisega on küll mul endiselt selline tunne, et seltskondlikus mõttes siin võin ju juua, ent koju tagasi tulles vaevalt jätkan.
Bhupi sõbranna Nida käis oma värske abikaasaga eile siin. Jällegi, väga lahedad inimesed. Nida on moslem, kuid see ei paista kusagilt välja. Väga vaba ja ülielav, vinge naine. Kodustele võrdlusmomendiks - meenutab Merlet. Isegi väliselt.
Harjutan seda devanagari tähestiku konsonantide osa iga päev, kirjutamist ja hääldamist. Hulluks võib minna. Esteetiline näeb välja vähemalt, leheküljetäied tähestikku.
Täna hommikul oli päikesevarjutus. Sajandi suurim. Algas enne päikesetõusu ja lõppes 7:20. Siinkandis oli umbes 65% varju. Heh, mina magasin muidugi. Ei plaaninudki vaadata. Kuna eile oli amavasya (kuu suri) ja täna varjutus, siis on praegu siin igasuguste religioonide ja rituaalide mõttes väga oluline aeg. Observeerisin eile Shalika tuleohverduse tseremooniat näiteks, väga põnev oli.
Üldiselt on mul hea olla ja kõik sujub. Ärkan isegi üpris normaalselt, 7 paiku vähemalt. Olge te tublid. Armastan kõvasti.
Olen nüüd kohtunud nii Bhupi kui Shalika vanematega. Bhupi vanemad on vaiksed pisikesed hindud, Shalika omad suured valjud sikhid. Kõik toredad inimesed. Shalika isa ja minu sünnipäevad langevad kokku, seega oma 20ndat hällipäeva tähistan tõenäoliselt temaga koos rummkoolat (5:1 rummi kasuks) juues. Nende rumm on muide väga maheda maitse ning lõhnaga, ei saa arugi. Selle alkoholitarbimisega on küll mul endiselt selline tunne, et seltskondlikus mõttes siin võin ju juua, ent koju tagasi tulles vaevalt jätkan.
Bhupi sõbranna Nida käis oma värske abikaasaga eile siin. Jällegi, väga lahedad inimesed. Nida on moslem, kuid see ei paista kusagilt välja. Väga vaba ja ülielav, vinge naine. Kodustele võrdlusmomendiks - meenutab Merlet. Isegi väliselt.
Harjutan seda devanagari tähestiku konsonantide osa iga päev, kirjutamist ja hääldamist. Hulluks võib minna. Esteetiline näeb välja vähemalt, leheküljetäied tähestikku.
Täna hommikul oli päikesevarjutus. Sajandi suurim. Algas enne päikesetõusu ja lõppes 7:20. Siinkandis oli umbes 65% varju. Heh, mina magasin muidugi. Ei plaaninudki vaadata. Kuna eile oli amavasya (kuu suri) ja täna varjutus, siis on praegu siin igasuguste religioonide ja rituaalide mõttes väga oluline aeg. Observeerisin eile Shalika tuleohverduse tseremooniat näiteks, väga põnev oli.
Üldiselt on mul hea olla ja kõik sujub. Ärkan isegi üpris normaalselt, 7 paiku vähemalt. Olge te tublid. Armastan kõvasti.
19.07.09
XVI
Niisiis. Vahepeal on toimunud näiteks üks suur pidu, Tavanti auhinnaläbu mingis uhkes hotellis. Sai piisavalt nalja. Need USA internid tantsisid kõigile, päris šeff oli. Bollywoodi moeshow jms olid ka põnevad, mulle vähemalt. Mingi õlu nimega Indus Pride on igatahes kohutav. Kingfisher on see-eest väga mõnus, parem kui eesti õlled.
Shalika vend Gagan käis siin õhtusöögil ja tutvust tegemas üksõhtu. Sikh muidugi, turbani ja suure musta habemega. Ta lõpetas just koolitused & treeningud ning läheb paari nädala pärast kruiisilaevaga merele, madruseks. Tore noormees on. Hästi avatud ja soe, nagu suurem jagu inimesi siin. Täna õhtul muide on plaan minna külla Shalika isale, kes pidi olema täiesti imeinimene, intelligentne ja suure sooja südamega vinge mees. Loomulikult, mul on temaga ühel päeval sünnipäev.
Teate, liblikad on siin hiiglaslikud. Keralas pidavat veel suuremad olema, aga siinsed lausa ehmatavad mind vahel. Sellised poolteise peopesalise tiivalaotusega. Veel on palju sisalikke ja pisikesi halle oravaid. Lehmadega olen juba harjunud.
Oleme nüüd esimest korda Ariga kahekesi mänguväljakul/pargis käinud. Isegi paari väikese tüdrukuga tegime tutvust. Käitus väga nunnult ja oh imet, polnud tal midagi kõndimise asemel süles trippimise vastu. Mõni päev oleme parimad sõbrad, aga vahel ei ole ta endiselt nõus isegi tunnistama, et ma olemas olen. Annan oma parima ja üldiselt läheb päris hästi. Olen rõõmus. Aryamaan üritab igal võimalusel mu vähest rangust ära kasutada. Kaval nigu soorebane. Sööma ei ole nõus, aga tahab jalgpalluriks saada. Õppida ei viitsi, aga tahab häid tulemusi (kelle moodi see küll kõlab).
Delhis on praegu umbes 42 kraadi sooja...noh, kuuma. Siin on 26, täpselt paras. Bangalore ilm pidavatki olema aastaringi üks mõnusamaid Indias. Väga palav ei ole, külm ka mitte. Mõnna.
Bhupi täheldas mõni aeg tagasi juba, et mu parem käsi liigub kõndides vasakust palju vähem. Kummaline. Jõudsin jälile, et see on ehk õlakoti paremal pool kandmisest (käsi hoiab ikka kotist kinni enamasti). Imelik siiski. Nii sisse harjunud. Kotti ega rahakotti ei ole mul endiselt (lükkan ostmist edasi), kella ma väljas kaasas ei kanna (kui, siis lepatriinut puusal) ning kuu- ega nädalapäevi ei tea. Hea on. Tervisekindlustuse tegime muidu ära, kuigi probleemide korral kasutatakse siin erahaiglaid reeglina. SIM-kaardi jaoks on vaja palju pabereid täita, lähitulevikus võtame ette, siis saate mulle sõnumeid saata.
Olen praktiliselt taimetoitlane. Kui ka on liha laual, ma enamasti ei võta. Pole isu. Liisu, ära lootusi üles kruvi, kui tagasi tulen, söön kohe vähemalt poolteist lehma.
Tegime eile Bhupiga diili. Tema tahab fotograafiaga tegeleda, seega mina lasen ennast pildistada. Vastutasuks õpetab ta mulle mida iganes ma tahan teada saada ja õpetada on tal Palju. Ayurveda ja shiatsu-massaaž on esimesed õppekavas praeguse seisuga. Mul on niiiiiiiii palju teada saada!
Kellelegi vee klaasi valamine või üldse vee pakkumine on väga kõva hea karma. Tuli mulle üllatusena. Lahe.
Täna joonistasime Ariga, vägev oli. Pärast viis Bhupi meid šoppama, kuni Aryamaan ja Shalika õppisid kodus. Ostsime hunniku raamatuid mingilt suurelt raamatuturult (mina valisin omale 9 välja näiteks, matemaatikast ja hindiõppest Osho ja Ramayana ümberjutustuseni ning sealt veel edasi käelugemise ja astroloogiani etc). Veel natuke riideid ja mõned ehted, minimaalselt ja kiirelt küll, sest Ari hakkas ära väsima. Bhupi lubas mind mingi päev hunniku ruupiatega sinna suurte kaubanduskeskuste/turgude vahele maha panna ja õhtul järgi tulla. Täiesti tõsiselt. Ärge kadestage, see ei ole konstruktiivne, aga isver-kui-põnev! Mul on nüüd mõlema jala teises varbas kaks hõberõngast, kuljustega kõrvarõngad, kuljustega jalaketid mõlemal jalal ning eriti palju kuljuseid käte ümber. Elamine on kohe palju lõbusam, iga liigutus on muusika. Olen õnnelik ja armastan. Musid.
Shalika vend Gagan käis siin õhtusöögil ja tutvust tegemas üksõhtu. Sikh muidugi, turbani ja suure musta habemega. Ta lõpetas just koolitused & treeningud ning läheb paari nädala pärast kruiisilaevaga merele, madruseks. Tore noormees on. Hästi avatud ja soe, nagu suurem jagu inimesi siin. Täna õhtul muide on plaan minna külla Shalika isale, kes pidi olema täiesti imeinimene, intelligentne ja suure sooja südamega vinge mees. Loomulikult, mul on temaga ühel päeval sünnipäev.
Teate, liblikad on siin hiiglaslikud. Keralas pidavat veel suuremad olema, aga siinsed lausa ehmatavad mind vahel. Sellised poolteise peopesalise tiivalaotusega. Veel on palju sisalikke ja pisikesi halle oravaid. Lehmadega olen juba harjunud.
Oleme nüüd esimest korda Ariga kahekesi mänguväljakul/pargis käinud. Isegi paari väikese tüdrukuga tegime tutvust. Käitus väga nunnult ja oh imet, polnud tal midagi kõndimise asemel süles trippimise vastu. Mõni päev oleme parimad sõbrad, aga vahel ei ole ta endiselt nõus isegi tunnistama, et ma olemas olen. Annan oma parima ja üldiselt läheb päris hästi. Olen rõõmus. Aryamaan üritab igal võimalusel mu vähest rangust ära kasutada. Kaval nigu soorebane. Sööma ei ole nõus, aga tahab jalgpalluriks saada. Õppida ei viitsi, aga tahab häid tulemusi (kelle moodi see küll kõlab).
Delhis on praegu umbes 42 kraadi sooja...noh, kuuma. Siin on 26, täpselt paras. Bangalore ilm pidavatki olema aastaringi üks mõnusamaid Indias. Väga palav ei ole, külm ka mitte. Mõnna.
Bhupi täheldas mõni aeg tagasi juba, et mu parem käsi liigub kõndides vasakust palju vähem. Kummaline. Jõudsin jälile, et see on ehk õlakoti paremal pool kandmisest (käsi hoiab ikka kotist kinni enamasti). Imelik siiski. Nii sisse harjunud. Kotti ega rahakotti ei ole mul endiselt (lükkan ostmist edasi), kella ma väljas kaasas ei kanna (kui, siis lepatriinut puusal) ning kuu- ega nädalapäevi ei tea. Hea on. Tervisekindlustuse tegime muidu ära, kuigi probleemide korral kasutatakse siin erahaiglaid reeglina. SIM-kaardi jaoks on vaja palju pabereid täita, lähitulevikus võtame ette, siis saate mulle sõnumeid saata.
Olen praktiliselt taimetoitlane. Kui ka on liha laual, ma enamasti ei võta. Pole isu. Liisu, ära lootusi üles kruvi, kui tagasi tulen, söön kohe vähemalt poolteist lehma.
Tegime eile Bhupiga diili. Tema tahab fotograafiaga tegeleda, seega mina lasen ennast pildistada. Vastutasuks õpetab ta mulle mida iganes ma tahan teada saada ja õpetada on tal Palju. Ayurveda ja shiatsu-massaaž on esimesed õppekavas praeguse seisuga. Mul on niiiiiiiii palju teada saada!
Kellelegi vee klaasi valamine või üldse vee pakkumine on väga kõva hea karma. Tuli mulle üllatusena. Lahe.
Täna joonistasime Ariga, vägev oli. Pärast viis Bhupi meid šoppama, kuni Aryamaan ja Shalika õppisid kodus. Ostsime hunniku raamatuid mingilt suurelt raamatuturult (mina valisin omale 9 välja näiteks, matemaatikast ja hindiõppest Osho ja Ramayana ümberjutustuseni ning sealt veel edasi käelugemise ja astroloogiani etc). Veel natuke riideid ja mõned ehted, minimaalselt ja kiirelt küll, sest Ari hakkas ära väsima. Bhupi lubas mind mingi päev hunniku ruupiatega sinna suurte kaubanduskeskuste/turgude vahele maha panna ja õhtul järgi tulla. Täiesti tõsiselt. Ärge kadestage, see ei ole konstruktiivne, aga isver-kui-põnev! Mul on nüüd mõlema jala teises varbas kaks hõberõngast, kuljustega kõrvarõngad, kuljustega jalaketid mõlemal jalal ning eriti palju kuljuseid käte ümber. Elamine on kohe palju lõbusam, iga liigutus on muusika. Olen õnnelik ja armastan. Musid.
16.07.09
XV
Ari räägib minuga inglise keeles, väga püüdlikult ja korralikult. Vaikselt üritan teda veenda vingumise asemel võlusõna kasutama ka. Läbi saame mõnusalt, peale ärkamist on natuke jonnakas, aga üldiselt läheb kõik hästi. Jee!
Paar hommikut oleme Shalikaga joogat teinud, pranayame peamiselt (st hingamisharjutusi). Hea on olla küll. Täna jäi mul vahele, sest jäin 03 alles magama - mingid tüübid otsustasid üle tee ehitada öö läbi ja minusugusele metsahipile oli see lärm liiast. Magasin 10-ni. Pole hullu. Õhtuks on planeeritud Tavanti auhinnatseremoonia. Päev läbi olen üksi kodus teenijatega, Ari on Shalika salongis täna. Magan vist paar tundi, laiskloom nagu ma olen.
Paar päeva tagasi käis siin lõunal üks tädi, õudselt pealetükkiv ja agressiivne oma vaadetega. Ema Teresa suur fänn. Shalika pidi teda vastu võtma mingite ärisuhete tõttu. Ilmselgelt oli tegu palju näinud ja haritud inimesega, aga jeebus, kuidas ta suhtumine suutis kõik selle hävitada! Ma ei ole ammu kedagi nii tüütut kohanud. Muu hulgas tahtis ta mulle selgeks teha, et ma ei tohiks eales ühtegi moslemisse tolerantselt suhtuda - tema on proovinud ja iga kord on vastu näppe saanud. Hüva küll, aga lase mul minu otsused teha, palun. See tekitas küll huvi teema vastu ja Shalika rääkis mulle hiljem pikalt, kuidas moslemitega siin on. Meenutab eestlaste-venelaste konflikti mingil määral. Keerulised lood. Iga päev saan targemaks.
Sidhuga, autojuhiga, on probleemid. Talle makstakse üle mõistuse palju (saab tunduvalt rohkem, kui Microsofti juures palgal olev autojuht, näiteks) + telefoniarved maksab Shalika, lõunat pakutakse talle siin (reeglina autojuht peab alati oma kulul sööma) , töötab max paar tundi päevas, Shalika ostab talle ravimeid vajadusel etc. Vaatamata sellele on tal kange tahtmine oma töökohast ilma jääda. Nansingi lahkumine oli ka seotud sellega, et Sidhu oli köögis omavolitsenud, mispeale neil oli suur kaklus. Sidhu ähvardas reaalselt Nansingi ära tappa, öeldes, et ta on kohalik ja tal on siin palju sõpru, ta võib teha, mida tahab. Shalikal hakkas poisi elu pärast hirm. Eile ei ilmunud Sidhu hommikul kusagilt välja ja telefonile ei vastanud tema ega ta naine. Päeva peale andis teada, et ei tunne ennast väga hästi. Täna lubas tulla. Uuesti sama lugu - kohale ei jõua ning telefoni vastu ei võta. Miks teda lahti ei lasta? Ta saab paari kuu pärast isaks. Võiks arvata, et ta ise hoolib oma koha säilitamisest, aga ilmselt mitte. Nõme lugu.
Seoses Sidhu teadmata kadunu staatusega eile hommikul sõitsime mina, Ari ja Prikash autorikšaga Ari lasteaeda. Kõva 20 minuti tee. Oi, mul oli jälle nii põnev, et veri ninast väljas peaaegu. Tagasi sai ka sõita muidugi. Tahaks veel kahe bussi vahele kinni jääda ja kõrvulukustavat signaalpasunat kuulata.
Eile õhtul käisime mulle toakingi ostmas (valged ja sädelevad, eh) ning söömas kohas nimega BFC (Bigboy Fried Chicken). Kelnerid vahtisid mind nagu imelooma. Söök oli isegi päris hea, üllatavalt. Koduteel korjasime M K Ahmed Supermarketi puuviljamehe juurest veel kilo mangosid peale ja kõik kõlas hästi. Poisid ja Shalika läksid magama, mina ja Bhupi sõime mangot ja vaatasime Mighty Booshi esimest hooaega. Talle väga meeldis. Olen rahul siin kõigega, tõesti olen.
Olen ka kusagilt allergia hankinud, põsed sügelevad jubedalt. Pean Shalikale pinda käima, et ta Materia Medica kätte võtaks ja mulle mingit ravi otsiks (siin on peaaegu kõigis kappides lademeis väikseid rohupudeleid, homöopaatia on Shalika ala.)
Tõsiselt aitäh kõigile, kes loevad ja kirjutavad mulle. Tähedab palju. Elage hästi. Musikallipai.
Paar hommikut oleme Shalikaga joogat teinud, pranayame peamiselt (st hingamisharjutusi). Hea on olla küll. Täna jäi mul vahele, sest jäin 03 alles magama - mingid tüübid otsustasid üle tee ehitada öö läbi ja minusugusele metsahipile oli see lärm liiast. Magasin 10-ni. Pole hullu. Õhtuks on planeeritud Tavanti auhinnatseremoonia. Päev läbi olen üksi kodus teenijatega, Ari on Shalika salongis täna. Magan vist paar tundi, laiskloom nagu ma olen.
Paar päeva tagasi käis siin lõunal üks tädi, õudselt pealetükkiv ja agressiivne oma vaadetega. Ema Teresa suur fänn. Shalika pidi teda vastu võtma mingite ärisuhete tõttu. Ilmselgelt oli tegu palju näinud ja haritud inimesega, aga jeebus, kuidas ta suhtumine suutis kõik selle hävitada! Ma ei ole ammu kedagi nii tüütut kohanud. Muu hulgas tahtis ta mulle selgeks teha, et ma ei tohiks eales ühtegi moslemisse tolerantselt suhtuda - tema on proovinud ja iga kord on vastu näppe saanud. Hüva küll, aga lase mul minu otsused teha, palun. See tekitas küll huvi teema vastu ja Shalika rääkis mulle hiljem pikalt, kuidas moslemitega siin on. Meenutab eestlaste-venelaste konflikti mingil määral. Keerulised lood. Iga päev saan targemaks.
Sidhuga, autojuhiga, on probleemid. Talle makstakse üle mõistuse palju (saab tunduvalt rohkem, kui Microsofti juures palgal olev autojuht, näiteks) + telefoniarved maksab Shalika, lõunat pakutakse talle siin (reeglina autojuht peab alati oma kulul sööma) , töötab max paar tundi päevas, Shalika ostab talle ravimeid vajadusel etc. Vaatamata sellele on tal kange tahtmine oma töökohast ilma jääda. Nansingi lahkumine oli ka seotud sellega, et Sidhu oli köögis omavolitsenud, mispeale neil oli suur kaklus. Sidhu ähvardas reaalselt Nansingi ära tappa, öeldes, et ta on kohalik ja tal on siin palju sõpru, ta võib teha, mida tahab. Shalikal hakkas poisi elu pärast hirm. Eile ei ilmunud Sidhu hommikul kusagilt välja ja telefonile ei vastanud tema ega ta naine. Päeva peale andis teada, et ei tunne ennast väga hästi. Täna lubas tulla. Uuesti sama lugu - kohale ei jõua ning telefoni vastu ei võta. Miks teda lahti ei lasta? Ta saab paari kuu pärast isaks. Võiks arvata, et ta ise hoolib oma koha säilitamisest, aga ilmselt mitte. Nõme lugu.
Seoses Sidhu teadmata kadunu staatusega eile hommikul sõitsime mina, Ari ja Prikash autorikšaga Ari lasteaeda. Kõva 20 minuti tee. Oi, mul oli jälle nii põnev, et veri ninast väljas peaaegu. Tagasi sai ka sõita muidugi. Tahaks veel kahe bussi vahele kinni jääda ja kõrvulukustavat signaalpasunat kuulata.
Eile õhtul käisime mulle toakingi ostmas (valged ja sädelevad, eh) ning söömas kohas nimega BFC (Bigboy Fried Chicken). Kelnerid vahtisid mind nagu imelooma. Söök oli isegi päris hea, üllatavalt. Koduteel korjasime M K Ahmed Supermarketi puuviljamehe juurest veel kilo mangosid peale ja kõik kõlas hästi. Poisid ja Shalika läksid magama, mina ja Bhupi sõime mangot ja vaatasime Mighty Booshi esimest hooaega. Talle väga meeldis. Olen rahul siin kõigega, tõesti olen.
Olen ka kusagilt allergia hankinud, põsed sügelevad jubedalt. Pean Shalikale pinda käima, et ta Materia Medica kätte võtaks ja mulle mingit ravi otsiks (siin on peaaegu kõigis kappides lademeis väikseid rohupudeleid, homöopaatia on Shalika ala.)
Tõsiselt aitäh kõigile, kes loevad ja kirjutavad mulle. Tähedab palju. Elage hästi. Musikallipai.
Telli:
Postitused (Atom)
